Martsipani ajalugu

Maiasmoka kohvik Lucy — Martsipanikuju Lucy

Üks vanimaid maiustusi, mida Eestimaal on valmistatud juba keskajast peale on peamiselt mandlitest ning tuhksuhkrust koosnev martsipan. Martsipani algseks kodumaaks on tõenäoliselt Pärsia (praegune Iraan), kus kirjalikes allikates on seda maiust esmakordselt mainitud juba 9. sajandil. Varasel keskajal jõudis martsipan Euroopasse, kus teiste seas hakkasid vanad hansalinnad Reval (praegune Tallinn) ja Lübeck seda pea üheaegselt valmistama. Algselt ravimina ja praegu maiustusena tuntud martsipani valmistatakse Tallinnas siiani täpselt nii nagu sadu aastaid tagasi.

Kõikvõimalike muude ravivat ja natukene vähem ravivat toimet omavate ainete seas leidis martsipani valmistamine ka Eestis algselt aset apteegis. Täpsemalt Euroopa vanimas järjepidevalt tegutsenud apteegis – Tallinna Raeapteegis, mida on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud juba 1422. aastal. Siinmail hästituntud legendi järgi olevat martsipani leiutajaks üks nimetatud apteegi sell. Selle legendi muutis eriti tuntuks Eesti romaanikirjaniku Jaan Krossi populaarne raamat “Mardileib”.

1695. aastast pärit apteegitaksidest leiame martsipani ravimi nimega Panis Martius (ka Marci Panis) alt. 17. sajandist on meieni jõudnud ka eelpool mainitud apteegi tellimus tuntud Madalmaade päritolu skulptorile Arent Passerile kahe kivist martsipanivalamise vormi valmistamiseks. Ühel neist oli kujutatud Tallinna suur lõvivapp ja teisel väike ristivapp. Mõlemad olid väga sobivad apteegi poolt raehärradele erinevateks tähtpäevadeks saadetud kingituste valamiseks.

Hansaperioodi tsunftide tegutsemise vältel hakkasid martsipani valmistama suhkrupagarid, keda tuntakse alates 18. sajandist kondiitritena. Üks nendest, šveitsi päritolu III Gildi kondiiter Lorenz Cavietzel jäädvustas oma nime ajalukku sellega, et ostis 19. sajandi alguses Tallinna vanalinnas Pikal tänaval praeguse kohvik Maiasmokk asukohas paiknenud kinnistu ning hakkas seal muuhulgas ka martsipani valmistama.

Veel enam kuulsust kogus samasse paika rajatud martsipani- ja šokolaaditööstus 19. sajandi teisel poolel, kui Narva linnast tulnud baltisakslane Georg Johann Stude hoone ümber ehitas ning laiendas seda juurde ostetud naaberkrundilegi.

Georg Stude eksklusiivsed martsipanitooted olid hästi tuntud Eesti- ja Liivimaa kubermangudes, nendega varustati muuhulgas ka Vene keisri õukonda Peterburis. Georg Stude maiustusi sai kuni I Maailmasõja alguseni osta ka Moskvas paiknenud firmakauplusest. Ajaloo keerdkäikude tulemusena riigistati 1940. aastal Georg Stude äri, kuid martsipanifiguuride valmistamine ei kadunud õnneks kusagile. Nende valmistamine jätkus hiljem juba Eesti suurimas kondiitritööstusettevõttes Kalev. Õige pea hakkasid martsipanist puu- ja juurviljad, looma- ning linnukujud, martsipanist tordid ja linnavaadetega postkaardid meeldima ka Kremli “kroonimata valitsejatele”. Eriti kõrgelt hindas neid Leonid Brežnev, kelle 70. ja 75. juubelisünnipäeva eel tuli Eesti martsipanimeistritel juubilarile saadetud maiustustekoorma valmissaamiseks nii ületunde kui ka “mustadel laupäevadel” lisavahetusi teha.

Nendesamade Stude äri 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärit martsipanivormide ning käsitöövõtetega valmivad martsipanikujukesed ka täna Maiasmoka majas (säilinud on ca 200 ajaloolist martsipanivormi). Kujukesed vormitakse käsitsi ning maalitakse hiljem pintsli ja toiduvärvidega. See lisab igale kujukesele tükikese kunstniku hinge ning muudab selle seeläbi kordumatuks.